Tänase seisuga oleme jõudnud punkti, kus Martin Zujev on Eesti noortekoondise esinumber, olles kogunud juba mitu korda rohkem punkte kui teised, võisteldes stabiilselt kõikidel turniiridel ning kuigi seekord medalit ei saanud, näitab see, et oleme õigel teel.
Carl Gustav Kont tegi samuti väga hea etteaste, saavutades tubli 9. koha, kaotades vaid medaliomanikule mis ei näita sugugi halba ettevalmistust. Õnneks on tal ka aega ennast veel aastakese samas vanuseklassis täiustada ning loodame, et järgmisel aastal on tulemused juba selle võrra paremad.
Poola laagris olid meiega ka Anette Kotta ja Julius Vare, kes on aru saanud, et ainult kõva töö viib tulemusteni. Kogu reisi tegi kaasa ka Markus Vanatoa, kes kahjuks enne reisi haigestus, mistõttu ei õnnestunud tal Poolas võistelda ja Portugali võistluste ajaks ei olnud ta suutnud end veel piisavalt koguda kuigi tahtmist oli palju ning seetõttu piirdus vaid esimese matšiga.Kokkuvõttes võime öelda, et kogemus oli järelkasvu kohta hea ning meil on aega veel oma vigu parandada.
Tore oli ka see, et samal ajal elasid poisid kaasa Soomes toimuvale Wekara shiaile, kus olid maadlemas meie klubi nooremad kasvandikud. Nagu ikka tavaks on olnud siis esimesel päeval võisteldi individuaalselt ning teisel päeval meeskondlikult.
Sel aastal mindi kohale väga suure meeskonnaga kus nooremad meist olid 8 aastased ning vanemad juba 15 aastased. Läksime suurte ootustega esimesel päeval aga no ei tulnud sellist medalisadu nagu ootasime, sest kulla tõi koju vaid üks- Martin Erki Kähr ning teised pidid kahjuks leppima poodiumi madalamate astmetega või siis jääma autasustamisel pealtvaatajaks. Suureks üllatuseks olid meie kõige nooremad, kelle jaoks oli see esimene suurvõistluste kogemus ning kes näitasid ennast igati heast küljest. Maadlus ei olnud lastel halb kuid oli siis puudu enesekindlusest või millestki muust-kohtunike pädevusest..- kuid need kulla värvi medalid jäid esimesel päeval toomata neil, kes nende järgi sinna kindlalt minemas olid. Seevastu võistluste teine päev läks igati ootuspäraselt. Mõõga järgi me läksime ja mõõgaga koju me ka tulime!
Välja sai pandud Ookami poolt 3 meeskonda. Ookami 1 läks ja raputas maapinda, tuues koju ka võidu. Ookami 2. ja 3. meeskond said väga kõva kogemuse, olles sammukese lähemal oma järgmise aasta eesmärgile-tuua koju kolmikvõit. Väga tublid olid 3. meeskonna judokad, kellest enamuse jaoks oli selline kogemus esmakordne ning kellel suuremate võistluste elamused piirdusidki eelmisel päeval kogetule, olles oma maadluses kordi enesekindlamad ja tegusamad kui varem. Kogemus oli võimas, sest kaheteistkümnest tiimist 3 olid omad ning võib julgelt väita, et saali suurema osa hõivasime meie, mistõttu seda kisa ja kaasaelamist oli sellevõrra rohkem. Finaal Magasi ja Ookami 1 meeskonna vahel oli väga emotsionaalne ning kaasa elati ka kõikide teiste klubide poolt mis suurendas veelgi seda elamust. Mõnus oli vaadata seda üksmeelt, mis meie klubi sel päeval valdas.
Kindlasti tahan öelda suured tänud meie noortreeneritele Carisele, Oliverile ja Svenile, kes lastele igati toeks ja abiks olid ning aitasid neil näha vigu seal, kus nad neid ise ei näinud ning andsid häid nõuandeid oma kogemuste pagasist edasi.
Suure tänud ka kõikidele lapsevanematele, kes meil abis olid ning lapsi kantseldada aitasid! Loodame, et läbi raskuste koju toodud mõõgale pannakse meie nimi ka järgmistel aastatel ning lapsed saaksid seda veel kaua meie karikate ja medalite kogus imetleda.
Hea klubi omaduseks on kokkuhoidvus, sest ka väikesel rühmal on jõud kui see ühte hoiab.
Agnes ja Rain
