„Tehtud“, ütles Eha Rikberg, kuid see ei käinud valmistatud lõunasöögi ega elamise korrastustööde kohta. Seda ta lausus siis, kui oli võitnud JKS Karate Euroopa Meistrivõistlustel hõbemedali. Alljärgnevalt on temaga lühike intervjuu, kust peaks iga lugeja leidma mõtlemisainet.
Niisuguse sportlikku tulemuseni ei saa jõuda iga inimene. Kas juba kooli ajal oli kehalise kasvatuse tund su lemmik?
Kooliajal meeldis mulle kehalise kasvatuse tund tõesti. Ei saa öelda, et siis kõik välja tuli ja kõiges esimene oleksin olnud. Mulle meeldis tollajal suusatamine. Mäletan, läksin isegi suusatrenni. See oli Pirital ja trenn oli väga raske, pikad jooksud ja jõuharjutused. Sama ajal käisin ka praeguses Audenteses aeroobikatunnis. No seal ei tulnud algul küll midagi välja aga käisin ikka edasi. Keskkoolis mängisin kooli võistkonnas käsipalli. Hiljem ülikooli aja andsin asendajana aeroobika treeninguid.
Kui kaua oled sa karatega tegelenud?
Karate treeningutega alustasin 2006 oktoobris, Kareteklubis Tengu Kaido Rätsepa juhendamisel. Mäletan seda hästi, poisid said siis just 5- ja 6-aastasteks ja tundsin, et saan taas ka ise natuke oma aega planeerida ning spordiga tegelda. Valik karate kasuks tuli juhuslikult ja eelkõige oli otsustavaks teguriks asjaolu, et algajate treeningud algasid kõrvalmajas. Elasime selle hetkel linnas Tallinna Ülikooli kõrval. Hiljem võlus see ala mind niivõrd, et nüüd käin treeningutel Nõmme teel, ise Viimsis elades. Algul ei olnud suuri plaane, innustasid vööeksamid ja see, kui tundsin, et midagi tõesti hästi välja tuleb. Osalesin laagrites ja seminaridel. Eestis käisid mitmed tunnustatud senseid, kelle treeningutel ma alati osalesin. Tasapisi tulid väiksemad võistlused ja kogetud edu innustas seadma suuremaid eesmärke. Poiste treeninguid kõrvalt vaadates tundsin, et tahan ka ise judo heiteid proovida. Õppisin natuke judotehnikaid Raini juures. Kahel aasta käisin paralleelselt ka Ookamis treeningutel, mis mulle väga meeldisid. Õppisin selle ajal aega ratsionaalselt ära kasutama. Kui poisid Raini juurde trenni tõin tegin ka ise samal ajal oma jõu- või jooksutrenni ära. Pirita mets samas lähedal ning jõusaal kõrvalruumis. Ühel aastal tegin jõutreeninguid personaaltreeneri juhendamisel, mis andis väga häid tulemusi ning mulle ka palju uusi teadmisi. Karate on tervik tehes kõike hästi nii tehnikat, katat kui kumited. Minu jaoks on just kumite see väljakutse kus kogu õpitud teadmised ja oskused reaalselt tööle rakenda. Tänaseks olen karatega tegelenud 8 aastat.
Räägi lähemalt sellest võistlusest?
Plaan suurele võistlusele minna tuli treenerilt 2013 aasta septembris. Esmane eesmärk oli kogemuste saamine, psüühika testimine ja nii suure võistlusega tutvumine. Kui igaüks suudab teha oma parima, on eesmärk täidetud. Meie kulbist osalesime neljakesi. Mina ja treener osalesime nii katas kui kumites. Teised Tengu karateklubist osalesid ainult katas. Eesti esindus oli meil koos karateklubiga Nüke, kokku 14 inimest. Suurvõistlusel on kõik teisiti kui siinsetel väikestel võistlustel. Sportlaskaardi alusel saad soojendusalale, seminari saali või tribüünile. Iga võistlusklassi osalejad kontrollitakse soojendussaalis üle ning viiakse eraldi saatjaga võistlustatamille, kus kohast enne oma võistlusklassi lõpu ei tohi lahkuda. Pean oma võistlust igati kordaläinuks. Kuigi kata võistlusel vedas närv alt ja sisse tuli üks vale tehnika. Siiski suutsin ennast sekundi murdosa jooksul kokku võtta ja kõik kenasti lõpuni teha. Olin oma võistlusklassis esimene tatamile mineja. Kuid seda otsusekindlam olin juba kumites. Ausalt öelda olin ainuke võistleja oma võistlusklassis, kes polnud karatega lapsest või nooruspõlvest alates tegelenud. Eriti hindan võitu 3 dan-ga sakslanna üle- see oli väga magus. Alla pidin vanduma vaid praegusele profisportlasest taanlannale. MM on järgmisel aastal Lõuna-Aafrikas, eks elu näitab, kuidas plaanid kujunevad.
Kuidas sa võitled väljenditega nagu ei jõua, ei viitsi?
Pigem pidin võitlema väljendiga „ Kas täna jälle trenni?“. Treeningutega alustades oli see erimeelsuste põhjuseks. Kuid tänaseks oleme leidnud peres tasakaalu ja koostöö. Muidugi tuleb ette viitsimatust ja väsimust. Aga siis tuleb kuulata oma keha ning aru saada, kas see on „ei viitsi“ või „ei jõua“. Selle on suur vahe! „Ei viitsiga“ on lihtne – lähen trenni! „Ei jõua“ puhul püüan aru saada väsimuse suurusest. Algul kui ei saanud veel aru väsimuse suurusest – läksin trenni ja tulemused ei paranenud või jäin haigeks. Nüüd olen õppinud ära tundma selle väsimuseastme, kus on parem võtta vaba päeva ja teha hoopis sauna või mõnuleda kuumas vannis. Kui ka olen haiguse tõttu või muul põhjusel treeningutest eelmale jäänud kordan tehnikaid ja katasi mõttes läbi. Ja see muide parandab ka reaalset tulemust! Oluline roll väsimuse ennetamisel on ka toitumisel ja magamamineku kellaajal. Rõhutan seda ka poistele ning magama lähevad nad alati üheksa-kümne vahel. Ise olen ka hiljemalt pool üksteist teki all. Hommikusöök on alati korralik! Päevas on 4-5 toidukorda. Olen aru saanud, et mulle on hea kui koos ei söö süsivesikuid ja valke. Söön liha salatiga, tatar salatiga jne. Siis ei teki ka peale lõunat unist rammestust. Kuna ka poistel on suur trennikoormus püüan ka neist aru saada, millal on „ei viitsi“ ja millal „ei jõua“, et siis neid suunata ja juhendada targalt treenima ja soovitud eesmärke saavutama.
Sul on kolm last. Kas nemad on ka sportkiku eluviisiga?
Poistel on ikka vaja sportlikku liikumist ja füüsilist madistamist. Nägin seda juba siis kui nad päris väiksed olid. Võib öelda, et poisid kõik on Ookami kasvandikud. Roger ja Gregor läksid Peebu (Peep Tammemäe) juurde judotrenni veel klubisse Condor. See oli aasta 2004-2005. Jorgen läks trenni umbes aasta hiljem. Sealne mänguline üksteisega madistamine meeldis neile väga ning ka tulemused judos olid head. Samal ajal oli poistel ka huvi jalgpalli vastu ning ka sellega tegeldi paralleelselt mõned aastad. Ookamis treenisime kuni 2011-2012 aastani. Isegi 2010 aasta Topu treeninglaagris osalesime kõik koos. Käisin ka ise Raini juures trennis umbes kaks aastat ning viimasel vööeksamil istusime kõik neljakesi rivis. Kuid korvpall võlus Gregorit ja Jorgenit nii, et nüüd on see nende lemmikala, treeningud on 4-6 korda nädalas, lisas veel võistlusmängud ja turniirid. Roger purjetab, talvel teeb ujumist, üldfüüsilist ettevalmistust ning käib ju-jutsu treeningutel, samuti 4-6 korda nädalas.
Kuidas sa jõuad end perekonna, töö ja spordi vahel jagada?
Pere-, töö- ja spordielu ühildamine nõuab tõesti head tahtmist, häid peresuhteid ja koostööd. Siinkohal tahan öelda suured tänud Riivole (abikaasale), tänu tema toetusele olen ma saanud treeningutele pühenduda ja niikaugele jõuda. Pereelu kõrvalt on see tõesti täpne aja planeerimine ja üksteisega arvestamine. Oleme jaganud õhtused kodused tegevused omavahel ära. Mina teen eelmisel õhtul perele toidu valmis, mida nad saavad siis järgmisel päeval soojendada. Õhtused ajad on kodus kiired, kõik poisid tulevad trennist vaja kiirelt süüa ja õppida. Minu trennipäeval on kodused kohtustused Riivo kanda. Ise õhtul trennist tulles teen söögi neile järgmiseks päevaks. Trennivabadel õhtutel naudime õhtusööki kõik koos. Meie traditsioon on – hommikut alustame kõik koos. Siis on hea rääkida läbi päevaplaanid ja alustada mõnusalt oma tööde ja tegemistega. Tempo on kiire ja vahel imestan isegi kuidas ma kõike jõudnud olen. Trenn aga maandab pinged ja annab uut jõudu edasi tegutseda!
